Olukord on päris pingeline. Paljud on närvilised ja valmis väiksemagi pinge puhul plahvatama. Põhjuseks - hoolimatus, ükskõiksus, mõnel ka võimuambitsioonid.
Juba see aitaks palju, kui tööl arvestaks kolleegidega: ole sa juht või lihttööline. Igaühel on oma väärikas roll. Igaüks lisab oma kivikese, et hoone püsti püsiks.
Soovitus Dale Carnegie raamatust:"Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi"
Tunnustamine ja julgustamine.
Ei ole midagi, mis surmaks inimese püüdlikkust rohkem kui terav kriitika ülemuste poolt. Ma ei arvusta kunagi kedagi. Ma usun, et inimest tuleb tööle ergutada. Seepärast püüan ma alati kiita ja hoidun laitmast.
Meil on olukord väga närviline ja stressi rohke. Ülemuste jaoks ja silmis oleme me klienditeenindajad, mitte õpetajad ja iga astud sammu tuleb mitu korda põhjendada. Naiste klatš on selle kõrval lapsemäng.
Jah tundub ,et ka meie ülemus on sellisel seisukohal ,et oleme klienditeenindajad ,kes terve päev ikka liikvel ja ka pärast tööpäeva igasuguste kohustuste küüsis.
Vist endale märkamatult suudab ta jagada töötajatele teravat kriitikat.
Ettepanek - vaja kursust , kuidas suhtuda oma töötajatesse ja see allkirjastada ,et on läbinud kursuse ja oskab inimestega suhelda ja nende tänuväärt tööd ka väärtustada ja hinnata .
Vaimne vägivald ehk kiusamine tööl ülemuste poolt - lasteaedades võiks selline asi küll olemata olla, on ju enamasti pedagoogikaga kõrvuti ka psühholoogiat õpitud. Ja kui ei ole või kui ollakse see unustatud, siis oleks lihtsalt puhtinimlik, kui lasteaias töötades jäädakse taktitundeliseks.
Aga vahest on ülemustel lihtsalt igav ja nad n.-ö. lõbustavad end, sisustavad oma aega alluvaid kiusates.Või kardavad oma autoriteedi pärast.
Oleks küsimus lasteaiaõpetajatele, kes 20-35 a lasteaias töötanud (nagu foorumist lugeda võib, on siin kirjutamas õpetajaid, kes 35a lasteaias töötanud), kas siis tõepoolest tänapäeva lapsed erinevad käitumise poolest nendest lastest, keda kasvatasite-õpetasite paarkümmend aastat tagasi? Küsimus ajendatud sellest, et nii palju räägitakse sel teemal.(hüperaktiivsed lapsed, indigolapsed, peresuhted keerulised, muidu kasvatamatud lapsed jne.)
Olid lapsed aastakümneid tagasi rahulikumad, töö kasvatajatel kergem selles mõttes?
Lapsed on tõesti muutunud. Minust sai õpetaja 37 aastat tagasi. Esimesel tööpäeval tundsin, et lapsed panid mind nö proovile. Alates aga juba järgmisest päevast olin ma täielikult autoriteet laste silmis. Lapsed olid tunduvalt rahulikumad ja vaoshoitumad. Õpetaja (kasvataja) sõnakuulmist nõudsid kõik emad (isasid nägime tollel ajal lasteaias palju harvem). Oli küll üksikuid nn "raskeid " lapsi. Kõige rohkem 1-2 last rühmas. Õpetamine käis siis teisiti, õpetaja rääkis ja lapsed kuulasid. Nüüd on töötada aga palju huvitavam: õpetaja suunab ja lapsed räägivad ja tegutsevad. Iga päev pakub väljakutseid, mänguliste tegevuste väljamõtlemisel, suhtlemisel lapsevanemaga nagu võrdse partneriga jne. Rõõm, et isad (kui neid on) on palju perekesksemaks muutunud. Vanematel on soov lasteaias tegutseda, vajaka jääb ainult oskusest lapsele piire seada. Lapsel ei lasta olla laps, talle antakse raske ülesanne - olla võrdne vanemaga. Selleks aga puuduvad lapsel igasugused psüühilised eeldused.
Väikestes lasteaedades on juhatajad samuti sõbralikud kolleegid, kes ei karda sõbralikkust välja näidates oma autoriteedi pärast ega sellepärast, et äkki "istutakse neile pähe".
Mida arvate sellest, kui ülemus laste kuuldes õpetajat kritiseerib ja probleemidest räägib? Või teine õpetaja teise õpetaja (või ka õpetaja abi) nõrgemad kohad laste kuuldes esile toob? On see õpetaja autoriteedi õõnestamine või ei? Minu arvates on.Seda peaks tegema siis, kui lapsi juures ei ole.
Üks juhtimismoodustest on alluvate omavaheline tülli ajamine. Kui alluvad on ühel meelel ja häälel, siis on neid raskem valitseda-juhtida.
Intriigidega aga on "töötajate paat" pidevalt kaldu ja keegi ei suudagi teha muud, kui vaadata, kuidas ise hakkama saada.
