Päris selge, et kõik inimesed kõigile ei meeldi.
See lihtsalt on nii seatud, et vaid 20% inimestest, kellega suhtleme, meeldivad meile, 60% neist on talutavad ja 20% sellised, keda meelsasti väldiksime, kui vaid vähegi võimalik oleks.
Keerulisemaks läheb lugu siis, kui lapsevanemale ei meeldi tema lapse õpetaja. Põhjuseid võib olla palju. Õpetaja võib lihtsalt kuuluda selle 1/5 hulka, keda lapsevanem ei tahakski iga päev näha.
Mida siis teha? Vahetada rühma? Vahetada lasteaeda? Muuta oma arvamust õpetajast?
Ja nüüd selle loo kõige tähtsam iva lapsevanematele. Kui teile ei meeldi lapse lasteaiaõpetaja, siis ärge seda oma lapsele välja näidake. Veelgi halvem on lugu siis, kui lapsevanem kodus lapse kuuldes õpetajast halvustavalt räägib.
Nii tehakse halba vaid oma lapsele. Lapse jaoks on autoriteediks nii ema kui õpetaja. Mis nüüd teha, kui selgub, et ema (isa) arvates on õpetaja hoopis paha ja teeb paljusid asju halvasti ja valesti?
Ei maksa arvata, et laps kodus räägitavast aru ei saa. Juba 2-3aastaselt hakkab laps paljudest juttudest hästi aru saama ja neid mõistma. Meelde jäävad need talle igatahes.
Lasteaias on nähtud ebaleva pilgu ja ujeda olekuga lapsi, kelle suhtumine õpetajasse on järsku ilma õpetajapoolse põhjuseta muutunud. Naeratus lapse näolt on kadunud ja ta tunneb end endise kindluse asemel ebakindlalt. Kõik läheb ajapikku enamasti mööda, aga oma väike jälg lapse hinge sellest võib jääda.
Valdavalt on nende laste vanemad pretensioonikad ja enamus lasteaias tehtavast peaks nende arvates olema teisiti, paljugi on nende meelest lausa valesti. Õppetöö liiga lihtne või liiga keeruline, aknad sageli lahti ja lapsed külmetavad jne jne.
Enamasti õpetajad lastele meeldivad (üksikud erandid välja arvatud). Oma eelistused mõnel lapsel muidugi on, aga mitte niisugused, mis lasteaeda tulekut lausa segaks.
Lapsevanemad! Kui ei kaasaks last täiskasvanute karmi maailma?
